Ei ole demokraatiat seal, kus võim delegeeritakse valitud ametnikele aastateks korraga — on ainult valitsused, mis laenavad seda nime. Me ehitame üles argumenti tõelise asja kasuks: valitsemine rotatsiooni teel, kus iga kodanik võtab oma korra ja keegi ei hoia võimu piisavalt kaua, et see teda korrumpeeriks.
Hääletamine otsustab, kes sind valitseb. See ei ole kunagi iseenesest tähendanud, et sa valitsed ennast. Rotatsiooni kasuks räägiv argument tugineb viiele väitele — igaüks neist põhjus, miks valimised ja enesevalitsemine ei ole sama asi.
Kui keegi hoiab võimu määramata ajaks — või isegi kindlaksmääratud mitmeaastaseks ametiajaks — ei valitse kodanikud. Neid valitsetakse, koos lisatud ülevaatusperioodiga.
Hetkel, mil annad oma võimu esindajale, lakkab see olemast sinu võim toimimas. Sellest saab tema otsustus, mida teostatakse sinu nimel — mis on hoopis midagi muud.
Perioodiliselt selle valimine, kes sind valitseb, ei ole sama tegevus kui valitsemine. Üks on tarbijavalik. Teine on see, mida demokraatia peaks tähendama.
Kliendisuhete võrgustikud, doonorisuhted ja karjääristiimulid vajavad kõik kujunemiseks aega. Kaks nädalat ametis ei ole piisav, et üht neist ehitada.
Ei ole püsivat otsustajate klassi. Ei ole professionaalseid poliitikuid. Ei ole püsivat ametisoleku staatust. Võim läbib kõiki ja liigub siis edasi.
Klassikalises Ateenas ei võidetud enamikku avalikke ameteid valimiste teel — need täideti loosiga, mis tõmmati hääleõiguslike kodanike hulgast. Valimisi vaadeldi kahtlustavalt ning need olid mõeldud peamiselt neile vähestele rollidele, mis nõudsid spetsialiseeritud oskusi, nagu väejuhtimine.
Põhjendus oli otsekohene: valimised kalduvad soosima jõukaid, hästi ühendatud ja veenvaid inimesi. Loos ei soosi kedagi. Seda peeti demokraatlikumaks mehhanismiks — valik loosiga oli tegelikus mõttes «rahva võimu» algne tähendus.
See vana petliku pseudodemokraatia kokkulepe — hääl mõne aasta tagant vastutasuks selle eest, et keegi teine valitseb sinu nimel — on oma tsükli lõpetanud. Selle legitiimsus on kulunud ning väide, et see on demokraatia lõplik vorm, ei pidanud niikuinii kunagi vett. Prosopokraatia aeg, kus kodanikud teostavad võimu otse, on saabunud.
Iga täiskasvanud kodanik läbib rotatsiooni järjestikku — tähestikulises järjekorras või läbipaistva juhusliku järjekorra alusel. Kedagi ei vabastata staatuse tõttu. Keegi ei kordu enneaegselt.
Töö, perekond, puhkus. Kodanikukohustus on rotatsioon läbi kalendri, mitte karjäär.
Kohalikud seadusandlikud ja eelarveotsused, mida teeb see, kelle kord parasjagu on, mitte see, kes kõige kõvemini kampaaniat pidas.
Kogukonnapolitsei ülesanded roteeruvad samamoodi, standardiseeritud koolituse all, mille kõik kodanikud eelnevalt läbivad.
Ka kohtukohustus roteerub — laiendades vandekohtu põhimõtet, mis on juba tuttav paljudes tänapäeva õigussüsteemides.
Me ei esita seda valmis plaanina. Tõsine idee võidab usaldust, nimetades oma raskeimaid probleeme, mitte neid varjates.
Standardiseeritud kohustuslik koolitus enne iga rotatsiooni on tööeeldus — kuid selle koolituse ulatus ja rangus on lahendamata ning see on selle mudeli kõige raskem disainiprobleem.
Loosil on selge ajalooline pretsedent linna tasandil. Selle skaleerimine riiklikuks valitsemiseks — eriti järjepidevust nõudvates küsimustes nagu välispoliitika — on lahtine disainiküsimus, mitte lahendatud.
Meil ei ole veel üleminekuplaani. Selle projekti esimene faas on üldsuse mõistmise loomine ideest — ülemineku kavandamine tuleb hiljem, kui rohkem inimesi on kaasatud selle kujundamisse.
See ei ole kandidaat, erakond ega hääletus. See on argument, mis peab jõudma inimesteni selgelt, enne kui see kuhugi edasi saab liikuda. Sinu panus rahastab esimest faasi: argumendi ülesehitamist avalikult, avatult.
Annetusi töödeldakse läbipaistvalt — iga panus ja kulu on avalikult nähtav. Ükski vahend ei toeta ühtegi kandidaati ega erakonda.